Chopin

Kuidas on see nii, et ... et enne kuulasin Chopini etüüde ja valsse hea meelega. Lihtsalt hea meelega. Ilusad, kauni meloodiaga. Esitus oli korrektne, süstemaatiline, kõigiti reeglite kohane. Ilmselt selline oli ka inimene esituse taga, piinlikult täpne. 

Ja siis ... ja siis kuulasin üht teist esitust. Needsamad lood, samad etüüdid hakkasid korraga helisema hoopis teise kõlaga. Kõik tertsid, heliredelid, akordid – kõik käigud muutusid elavaks. Iga noot sai omale nime ja värvi. See on lihtsalt imeline, kuidas interpreedi nägemus ühe heliteose osas võib olla totaalselt teistsugune teise nägemusest. Ometi ole midagi pea peale pööratud – noot on ikka täpselt sama, helistik on sama, tempo on ka enamvähem sama. Ja ikkagi on see nii.
Mulle tundub seal olevat tugev seos inimese enda omaduste ja tema esituse vahel. Selline nagu ta ise on, selline on heli, mida ta suudab pillist välja võluda.

Kui kuulasin oma vana CD-plaati Chopini etüüdidega kordi ja kordi, tekkis mingi aja pärast kerge väsimus sellest korralikkusest, millega neid esitati. Ainult see korralikkus oligi seal. Mingit muud kontakti ei tekkinud. 

Aga nüüd – nüüd on seal draama ja emotsioonid. Diminuendo'd ja crescendo'd väärivad oma nime. Valss on keerutav, kerge ja lennutav – tõeline valss, just selline, nagu ma ise olen ette kujutanud, aga pole kusagil varem kuulnud. Pianist on suutnud oma tantsu klaveriklahvidele õhuliselt keerlema panna.

Nii nagu ilu on vaataja silmades, on see ka kuulaja kõrvades.