Monday, July 12, 2010

Rannas


Kalalaevade vaikivaid kogusid vaatan,
nende sõnatuid peegeldusi laheveel.
Oma pilgu neilt hetkeks vaid kaotan,
nad on ju siinsamas, kuid ometi teel.
Neil oma kauge sõnum on kanda.
Ei huvita neid mu väeti kogu.
Kiired kuldamas ärkavat randa,
paitamas pehmelt majakalogu.
Veel näha on heitlikke öiseid varje
kasteseil kadakail, heinamaal.
Taanduva öö meeletu karje
pöördumatut taastada ei saa.
Kas kuulete ma hüüan teile!
Pilveist kõrgemale küündib karje.
Vikerkaarel tantsiskelles
nüüd peletan ma teie varje.