Sunday, March 8, 2015

Kohalolemise vastuolulisus




Lihtsalt üks mõte, mis uitab kohalejõudmata.

Selleks, et olla " kohal", tuleb jõuda staadiumisse, mil on tunne, et sa pole üldse kohal.

Tabasin end bussiga sõites äkki eemalt. Justkui kõrvaltvaatlejana, ning kummaline tundmus voolas üle, et ma ei teagi, kus olen. Ning siis äkki tajusin täit selgust oma kohalolemisest. Teadsin äkki väga täpselt, kus olen, mis olen ja mida tegema hakkan ja teadsin, et kõik õnnestub ja ma suudan jääda rahulikuks ja iseendaks. Kuna ma olen "kohal" ja ma ei pea silmas mitte bussi. 

Avastus kohalolemisest andis sisimas niisuguse energiasööstu, et kui korraks paksu pilvkatte vahel tekkis pilu ja päike välja paistis, oli tunne, et see on minu avastusest tingitud. Et energia, mis vallandus, oli nii vägev. Eks ole, inimene tahab ikka mõelda, et ta on nii vägev, et suudab kontrollida loodusjõude.

Tulles tagasi esialgse mõtte juurde, siis viimasel ajal olen kuulnud, lugenud, rääkinud palju sellest, et tuleb elada iga päev teadlikult, et tuleb olla kohal. Mis see siis on? Mida rohkem ma püüan olla kohal, seda vähem ma tean, mida teen ja mida vähem ma olen kohal, seda rohkem jõuan teha. Kummaline kontradiktsionaalsus.

Aju on imelik ollus, kui sundida seda teadlikult, saab palju tehtud. Aga just kohalolemise sundimisega see minul ei toimi. Tundub, et siis tegeleb aju ainult korrutamisega – "ole kohal, ole kohal," nagu mantraga ja muuks enam ruumi ei jää. Seisund asendub millegagi ja moodustuvad jäigad raamid ning isegi pinge. Kuidas saada kohalolemine ja teadlikkus siis nii enesestmõistetavaks, et ei pea enam mõtlema sellele? Ja vahel tahaks ju tegelikult ka mitte kohal olla, tahaks kaduda, et teha vahet, et tunda erinevust, et tekiks võrdlusmoment ja kaoks üksluisus.

No comments: