Wednesday, September 23, 2015
Kõik
Kõik mu laulud on lauldud
kõik mu värsid on loetud
kõik mu käigud on käidud
kõik mu sõidud on sõidetud
Nüüd lävin ainult lähedastega veel
suhtlen sugulastega teel.
Olev Sau, 15. IX 2015
Thursday, April 16, 2015
Chopin
Kuidas on see nii, et ... et enne kuulasin Chopini etüüde ja
valsse hea meelega. Lihtsalt hea meelega. Ilusad, kauni meloodiaga. Esitus oli
korrektne, süstemaatiline, kõigiti reeglite kohane. Ilmselt selline oli ka
inimene esituse taga, piinlikult täpne.
Ja siis ... ja siis kuulasin üht teist esitust. Needsamad
lood, samad etüüdid hakkasid korraga helisema hoopis teise kõlaga. Kõik
tertsid, heliredelid, akordid – kõik käigud muutusid elavaks. Iga noot sai
omale nime ja värvi. See on lihtsalt imeline, kuidas interpreedi nägemus ühe
heliteose osas võib olla totaalselt teistsugune teise nägemusest. Ometi ole
midagi pea peale pööratud – noot on ikka täpselt sama, helistik on sama, tempo
on ka enamvähem sama. Ja ikkagi on see nii.
Mulle tundub seal olevat tugev seos inimese enda omaduste ja tema esituse vahel. Selline nagu ta ise on, selline on heli, mida ta suudab pillist välja võluda.
Mulle tundub seal olevat tugev seos inimese enda omaduste ja tema esituse vahel. Selline nagu ta ise on, selline on heli, mida ta suudab pillist välja võluda.
Kui kuulasin oma vana CD-plaati Chopini etüüdidega kordi ja
kordi, tekkis mingi aja pärast kerge väsimus sellest korralikkusest, millega
neid esitati. Ainult see korralikkus oligi seal. Mingit muud kontakti ei
tekkinud.
Aga nüüd – nüüd on seal draama ja emotsioonid. Diminuendo'd ja crescendo'd väärivad oma nime. Valss
on keerutav, kerge ja lennutav – tõeline valss, just selline, nagu ma ise olen
ette kujutanud, aga pole kusagil varem kuulnud. Pianist on suutnud oma tantsu
klaveriklahvidele õhuliselt keerlema panna.
Nii nagu ilu on vaataja silmades, on see ka kuulaja
kõrvades.
Sunday, March 8, 2015
Kohalolemise vastuolulisus
Lihtsalt üks mõte, mis uitab kohalejõudmata.
Selleks, et olla " kohal", tuleb jõuda
staadiumisse, mil on tunne, et sa pole üldse kohal.
Tabasin end bussiga sõites äkki eemalt. Justkui
kõrvaltvaatlejana, ning kummaline tundmus voolas üle, et ma ei teagi, kus olen.
Ning siis äkki tajusin täit selgust oma kohalolemisest. Teadsin äkki väga
täpselt, kus olen, mis olen ja mida tegema hakkan ja teadsin, et kõik õnnestub
ja ma suudan jääda rahulikuks ja iseendaks. Kuna ma olen "kohal" ja
ma ei pea silmas mitte bussi.
Avastus kohalolemisest andis sisimas niisuguse
energiasööstu, et kui korraks paksu pilvkatte vahel tekkis pilu ja päike välja
paistis, oli tunne, et see on minu avastusest tingitud. Et energia, mis
vallandus, oli nii vägev. Eks ole, inimene tahab ikka mõelda, et ta on nii
vägev, et suudab kontrollida loodusjõude.
Tulles tagasi esialgse mõtte juurde, siis viimasel ajal
olen kuulnud, lugenud, rääkinud palju sellest, et tuleb elada iga päev
teadlikult, et tuleb olla kohal. Mis see siis on? Mida rohkem ma püüan olla
kohal, seda vähem ma tean, mida teen ja mida vähem ma olen kohal, seda rohkem
jõuan teha. Kummaline kontradiktsionaalsus.
Aju on imelik ollus, kui sundida seda teadlikult, saab palju
tehtud. Aga just kohalolemise sundimisega see minul ei toimi. Tundub, et siis
tegeleb aju ainult korrutamisega – "ole kohal, ole kohal," nagu
mantraga ja muuks enam ruumi ei jää. Seisund asendub millegagi ja moodustuvad
jäigad raamid ning isegi pinge. Kuidas saada kohalolemine ja teadlikkus siis
nii enesestmõistetavaks, et ei pea enam mõtlema sellele? Ja vahel tahaks ju
tegelikult ka mitte kohal olla, tahaks kaduda, et teha vahet, et tunda
erinevust, et tekiks võrdlusmoment ja kaoks üksluisus.
Subscribe to:
Posts (Atom)