Wednesday, September 23, 2015

Kõik


Kõik mu laulud on lauldud
kõik mu värsid on loetud
kõik mu käigud on käidud
kõik mu sõidud on sõidetud

Nüüd lävin ainult lähedastega veel
suhtlen sugulastega teel.


Olev Sau, 15. IX 2015

Thursday, April 16, 2015

Chopin




Kuidas on see nii, et ... et enne kuulasin Chopini etüüde ja valsse hea meelega. Lihtsalt hea meelega. Ilusad, kauni meloodiaga. Esitus oli korrektne, süstemaatiline, kõigiti reeglite kohane. Ilmselt selline oli ka inimene esituse taga, piinlikult täpne. 

Ja siis ... ja siis kuulasin üht teist esitust. Needsamad lood, samad etüüdid hakkasid korraga helisema hoopis teise kõlaga. Kõik tertsid, heliredelid, akordid – kõik käigud muutusid elavaks. Iga noot sai omale nime ja värvi. See on lihtsalt imeline, kuidas interpreedi nägemus ühe heliteose osas võib olla totaalselt teistsugune teise nägemusest. Ometi ole midagi pea peale pööratud – noot on ikka täpselt sama, helistik on sama, tempo on ka enamvähem sama. Ja ikkagi on see nii.
Mulle tundub seal olevat tugev seos inimese enda omaduste ja tema esituse vahel. Selline nagu ta ise on, selline on heli, mida ta suudab pillist välja võluda.

Kui kuulasin oma vana CD-plaati Chopini etüüdidega kordi ja kordi, tekkis mingi aja pärast kerge väsimus sellest korralikkusest, millega neid esitati. Ainult see korralikkus oligi seal. Mingit muud kontakti ei tekkinud. 

Aga nüüd – nüüd on seal draama ja emotsioonid. Diminuendo'd ja crescendo'd väärivad oma nime. Valss on keerutav, kerge ja lennutav – tõeline valss, just selline, nagu ma ise olen ette kujutanud, aga pole kusagil varem kuulnud. Pianist on suutnud oma tantsu klaveriklahvidele õhuliselt keerlema panna.


Nii nagu ilu on vaataja silmades, on see ka kuulaja kõrvades.

Sunday, March 8, 2015

Kohalolemise vastuolulisus




Lihtsalt üks mõte, mis uitab kohalejõudmata.

Selleks, et olla " kohal", tuleb jõuda staadiumisse, mil on tunne, et sa pole üldse kohal.

Tabasin end bussiga sõites äkki eemalt. Justkui kõrvaltvaatlejana, ning kummaline tundmus voolas üle, et ma ei teagi, kus olen. Ning siis äkki tajusin täit selgust oma kohalolemisest. Teadsin äkki väga täpselt, kus olen, mis olen ja mida tegema hakkan ja teadsin, et kõik õnnestub ja ma suudan jääda rahulikuks ja iseendaks. Kuna ma olen "kohal" ja ma ei pea silmas mitte bussi. 

Avastus kohalolemisest andis sisimas niisuguse energiasööstu, et kui korraks paksu pilvkatte vahel tekkis pilu ja päike välja paistis, oli tunne, et see on minu avastusest tingitud. Et energia, mis vallandus, oli nii vägev. Eks ole, inimene tahab ikka mõelda, et ta on nii vägev, et suudab kontrollida loodusjõude.

Tulles tagasi esialgse mõtte juurde, siis viimasel ajal olen kuulnud, lugenud, rääkinud palju sellest, et tuleb elada iga päev teadlikult, et tuleb olla kohal. Mis see siis on? Mida rohkem ma püüan olla kohal, seda vähem ma tean, mida teen ja mida vähem ma olen kohal, seda rohkem jõuan teha. Kummaline kontradiktsionaalsus.

Aju on imelik ollus, kui sundida seda teadlikult, saab palju tehtud. Aga just kohalolemise sundimisega see minul ei toimi. Tundub, et siis tegeleb aju ainult korrutamisega – "ole kohal, ole kohal," nagu mantraga ja muuks enam ruumi ei jää. Seisund asendub millegagi ja moodustuvad jäigad raamid ning isegi pinge. Kuidas saada kohalolemine ja teadlikkus siis nii enesestmõistetavaks, et ei pea enam mõtlema sellele? Ja vahel tahaks ju tegelikult ka mitte kohal olla, tahaks kaduda, et teha vahet, et tunda erinevust, et tekiks võrdlusmoment ja kaoks üksluisus.