Lihtsalt üks mõte, mis uitab kohalejõudmata.
Selleks, et olla " kohal", tuleb jõuda
staadiumisse, mil on tunne, et sa pole üldse kohal.
Tabasin end bussiga sõites äkki eemalt. Justkui
kõrvaltvaatlejana, ning kummaline tundmus voolas üle, et ma ei teagi, kus olen.
Ning siis äkki tajusin täit selgust oma kohalolemisest. Teadsin äkki väga
täpselt, kus olen, mis olen ja mida tegema hakkan ja teadsin, et kõik õnnestub
ja ma suudan jääda rahulikuks ja iseendaks. Kuna ma olen "kohal" ja
ma ei pea silmas mitte bussi.
Avastus kohalolemisest andis sisimas niisuguse
energiasööstu, et kui korraks paksu pilvkatte vahel tekkis pilu ja päike välja
paistis, oli tunne, et see on minu avastusest tingitud. Et energia, mis
vallandus, oli nii vägev. Eks ole, inimene tahab ikka mõelda, et ta on nii
vägev, et suudab kontrollida loodusjõude.
Tulles tagasi esialgse mõtte juurde, siis viimasel ajal
olen kuulnud, lugenud, rääkinud palju sellest, et tuleb elada iga päev
teadlikult, et tuleb olla kohal. Mis see siis on? Mida rohkem ma püüan olla
kohal, seda vähem ma tean, mida teen ja mida vähem ma olen kohal, seda rohkem
jõuan teha. Kummaline kontradiktsionaalsus.
Aju on imelik ollus, kui sundida seda teadlikult, saab palju
tehtud. Aga just kohalolemise sundimisega see minul ei toimi. Tundub, et siis
tegeleb aju ainult korrutamisega – "ole kohal, ole kohal," nagu
mantraga ja muuks enam ruumi ei jää. Seisund asendub millegagi ja moodustuvad
jäigad raamid ning isegi pinge. Kuidas saada kohalolemine ja teadlikkus siis
nii enesestmõistetavaks, et ei pea enam mõtlema sellele? Ja vahel tahaks ju
tegelikult ka mitte kohal olla, tahaks kaduda, et teha vahet, et tunda
erinevust, et tekiks võrdlusmoment ja kaoks üksluisus.
