Kui imelik on minevik ja tema varjud. Kas kummitab minevikus või hoopis neis varjudes, mis meid pidevalt ümbritsevad? Ei tea. Ja võib-olla mitte keegi ei tea tegelikult. Aga kusagil kummitab. On tõesti nii, et „ei ole midagi uut siin päikese all”. Nil sub sole novum. Kõik kordub. Kogu aeg, pidevalt. Alati on mingid seosed millegagi. Alati meenutab miski midagi või kedagi. Sinna ei saa midagi parata. Nii on. Ja kui me sellega isegi leppida ei suuda, peame me ometi sellega elama, nii hästi või halvasti kui parajasti oskame.
Mõnikord on mineviku vari kurb. Mõnikord tahaks seda mingit osakest tagasi, mis tekitab häid vibratsioone. Mõnikord aga ei jõua eest ära põgeneda küllalt kiiresti ja võib saada põletada isegi varjult. Kuid on veel variant, et juhtub midagi täiesti uut, ja juba on tunne, et ... et ... kas tõesti ...? Kuid ei, natukese aja pärast tundub, et see on millegi täpne koopia. Siiski. Ei midagi uut.
Homo sum. Mea culpa, mea maxima culpa.
