Tuesday, December 20, 2016

Oli kord üks laat




Oi kui põnev. Ees ootab suur laat, kolm pikka päeva, prognoosid on head, inimesi palju. Ka pakkujaid on palju ning seeläbi on konkurents tihedamast tihedaim. 

Vaade on kirev, kõikide eesmärk on müüa. Bokse, müüjaid, kaupa on palju. Kõlaritest kostab jõululaule. Iga päev natukeseks ajaks on laval mingi suurem möll. Siis tuleb tummalt hakkama saada. Aga kuidas käib müümine, kuidas toimub müük? Kuidas olla hea müügiinimene, kas olla lihtsalt müüja, vahendaja, kelle ainsaks motivaatoriks on raha, mis müügi pealt tuleb või kas olla ise tootjana / disainerina / kunstnikuna kohal ja tutvustada oma asju, neid ka niimoodi müües ning sel juhul on motivaatoriks oma enda asjad? Kumb on parem? Kas armastus tegevuse vastu või armastus oma loodu vastu. Vastus jäi saamata. Kuidas motiveerida ostjat? See veelgi müstilisem. 

Kui olla oma väljapaneku kõrval, öelda tere, kutsuda vaatama, ei juhtu muud, kui et sinust soovitakse võimalikult ruttu võimalikult kaugele. Veel parem kui saaks olla selg ees, kuid pole võimalik, sest siis ollakse näoga teise müügiboksi suunas ja see võib olla täpselt samasugune lõks. Just lõksuaetud olemisega ning kinnise pilguga inimesed kruiisivad laadal. Loomulikult võiks see võrduda mõne kultuurisündmusega või väljanäitusega, sest uksel on vaja lunastada pääse. Tõeline elusloomadega laat, kus loomadeks on müüjad ja oma kauba tutvustajad. Aga elusloomade laata julgevad nautida vähesed, vähesed söandavad vaadata otsa. Kindlamast kindlam on teadmine, et silmsidet tuleb vältida, juhtugu mis tahes. See on ju selge, et kui vaatad korrakski otsa või mis veel hullem – ütled tere, siis on sul kott peas ja enam pole pääsu enne kui oled avanud rahakotirauad. 

Milleks öelda tere? Milleks vaadata otsa? Milleks suhelda? Ja milleks üldse midagi osta? Piletihind on nii üüratu, et kui see raha on välja käidud, siis ei jää üle muud kui lihtsalt pilku nuumata, eemalt, ohutult. Eriti kui tulla perega, on juba laadapilet üksi tohutu väljaminek. See on kurb. Kurb on ka ebaviisakus.
Mõned on siiski julged ning katsuvad kaupa, mis müügiboksi äärealadel. Kui viisakas müüja läheneb ettevaatlikult, et öelda tere või julgustada inimest ligi astuma ja LIHTSALT vaatama, pageb too nagu oleks saanud nõelata. 

Järeldus – tuleb olla kannatlik, vagur ja tähelepanelik nagu loomavarje fotograaf ning oodata. Jälgida, lugeda kehakeelt, õppida inimesi tundma. Ja seegi on põnev. 

Kindlasti on osaline põhjus selles, et laada ala ei ole kuigi suur ja see on umbselt täis topitud erineva kauba pakkujaid. Inimene peab loovutama osa oma turvalisest ruumist, et üldse kõndida kitsal vabal alal ja paljud müüjad on entusiastlikud küünistajad, kes kargavad kohe välja ja see võib külastajale tunduda rünnakuna. Kes oli sellise kadalipu pidanud juba läbima, tegi, et minema sai. Need, kes olid tugevama energiaväljaga või siis lihtsalt pääsenud valutult, need olid siis need julgemad.

Natukene kahju hakkas mõlemast, nii ostlejatest kui müüjatest. Pealegi oli laat selekteerimata, kõik tooted, tootjad ja teemad olid läbisegi. Pidi olema välkkiire kohaneja, et hüpata võltslõhnadelt Skandinaavia kodutekstiilile, sealt edasi vorstileti äärde ning siis leida end jõuluehete keskelt. 

Ilmselgelt oli see konkreetne laat ikkagi ainult teatud sihtgruppidele ning nii mõnigi müüja (ja vahest ka ostja) tundis, et on vales kohas ning teise päeva lõunaks tuli võtta pigem humoorikas hoiak, olla avatud ja õppida midagi.
"Emme, ma tahaks siit seda mängu, mingit mängu, palun?" Küsis üks laps oma emalt. Ema mühatas seepeale, et "Mis asja sa ajad, vaata hindu. Mina igatahes sain omale praegu 3€ eest parfüümi, mida sina siit omale 3€ eest leiad, ah?" Ja lapse suunurgad vajusid longu ning viimane kurblik pilk täiesti kättesaamatutele mänguasjadele viis ta lonkides ema järel järgmisse müügisaali. 

Siis äkki, justkui välk selgest taevast, tuleb boksi juurde külastaja, kes on konkreetne, julge, intelligentne, ta ütleb tere, mis maksab? Oo, kui ilus, ma tahan, ma võtan. Kaup koos vähem kui kahe minutiga ja päeva parim müük on tehtud. Need julged indiviidid lihtsalt eksisid laadale. Põhjus on seni välja selgitamata. 

Kõrvalbokside müüjatega juttu puhudes hakkas esimesel päeval välja kooruma nukker iroonia, et kogu laat on 90% ulatuses heategevuslik, st et tegelikult oleks võinud oma tooteid ju lihtsalt annetada neile, kel on tõesti neid vaja, jättes sedasi üüratu boksirendi raha mõneks muuks investeeringuks. 

Oma keskmisest ehk pisut kallimat, kvaliteetset ning disainkaupa pakkudes ei sobi olla turumutilikult "külastage meie boksi väike pühadeküpsis" pealetükkiv, ikka vastavalt oma kaubamärkidele on ka hoiak. Kuid kui kohe naabruses on kärbsena tüütu pakkuja, kes ei lase kedagi valutult mööda, ajab see inimesed karjakaupa põgenema saali teise otsa, kus ehk on turvalisem, kust saab liikuma, kuhu ei teki inimestest läbipääsmatuid troppe. (Natukene tekkis seos nooruses läbikogetud Jehoova tunnistajate ahistav ligitikkumine.)

Üle saali terendas suurelt 1€, 1€. Kas pole tore? Miks osta üldse kallimaid asju, kui saab 1€ eest? Kusagilt hämarusest tuli seos, et laat = turg. Ja ikka tõeline turg, Kadaka turg, mis omal ajal Mustamäel oli. Turul tuleb kaubelda, turul on odav kaup. Paraku petsid inimeste ootused neid sajaga. 

Isegi kui külastajate seas oli silmnähtavalt kvaliteeti hindavaid inimesi, ei saanud nad ilmselt aru, vaadates mõnd kallist sisekujunduselementi, et miks see siin on? Ja koos sellega paistis usalduse puudus, sest mõnede toodete koht ilmselgelt peaks olema teistsuguses keskkonnas.

Ühtäkki ilmus kusagilt üks kodanik, kes enam vait ei jäänud. Tuli ei-tea-kust ja ära ei läinud. Hakkas rääkima oma äridest, mida ei jõua kokku lugeda, rääkis odavast sisseostust, kallist edasimüügist, tohutust hanekstõmbamisest, kui odava ostu pealt meeletu kasumi teenis. Ta rääkis, rääkis, rääkis, tunnistamata ühtegi koma, punkti, mõttekriipsu... Ja nii käis ta kaks päeva järjestikku, vahutas rääkida, mäletamata eelmisest päevast midagi, (kas oli laksu all?) ja nii ilmselt üle terve laada, mitme erineva müüja juures. Ajas sõna otseses mõttes ligi, tungides oma keskealise läikiva näolapiga teise inimese isiklikku ruumi. Jutustas lahkelt kõigile, kes jaksasid kuulata, oma pikantsetest seiklustest erinevates Euroopa linnades ning ka väljaspool. Jutustamise ajal tekkis tal samuti ei-tea-kust järsku ostusoov. Kohe päris kindel värk ja kaup sai pandud kõrvale, kuna taskus olev patakas liiga suuri rahatähti pidi püsima oma vääringus, seega oli lubadus tulla tagasi täpse rahaga, kui on oma müüjad üle vaadanud, kuna ka temal olid müügiboksid siin ja seal saalis. 

Kuid lubadus jäi täitmata. Guugel kõigi sõber aitas selgitada, et tegemist pole just kõige ausama inimesega. 

Laada viimasel päeval hakkasid müüjad pakkima oma laudu ja bokse juba kaks tundi enne lõppu. Milleks ikka seal enam istuda ja jalgu ning selga valutada, kui midagi ei toimu. 

Läheduses pakkus üks lõunanaabrusest pärit kaupmees Chaneli ja Versace parfüümidele alternatiive. Tal oli väga aktiivse suhtlemisega boks. Õnneks olid tal suured reklaambännerid ees, mis natukene varjasid neid alternatiive. Vahel muidugi juhtus suurem lõhnaõnnetus, siis ei olnud kohta, kuhu pista nina ja kuidas kaitsta end hingamisteede kaudu kurgus tekkiva seebi ja odekolonni maitse eest. Ehk oleks isegi suitsusingi lõhn olnud parem? 

Laat andis väga hea kogemuse, mille analüüsimine toob kindlasti palju nüansse, mida järgmisena, kuhu, milleks. Laadalt sai nii mõnegi hea ja vajaliku kontakti, natuke jälle inimeste mällu minemist ning suhelda huvitavate inimesega. Sai boksi väljapaneku kogemuse, inimeste tõlgendamise koolituse ning kinnituse, et olen siiski õigel teel ning teadmise, millise kaliibriga ning millisel tasemel oleva üritusega edaspidi ühineda. Paraku sai ühe kogemusena ka selle, kuidas öö varjus läks üks toode jalutama. Kuhu, ei tea, kuid ju siis oli seda väga vaja.


Monday, February 29, 2016

Kohtumine iseendaga



Mõnikord me kohtume iseendaga meie oma paralleeluniversumis. Teate küll, need lamavad, madalad, peegelsiledad veelombid, kust vaatab vastu täpselt samasugune maailm, kust me isegi tuleme. 
Üle lombi kõndides on hetkeks tunne, et kohe, kohe kukun läbi selle imeõhukese kihi, kukun teisele poole ja hakkan edaspidi vaatama sealtpoolt siia. Aga ma ei kuku läbi. Selle põgusa puutepunkti pind on tugevam kui paistab. Mina jään ikka siia ja minu teine mina on alati seal. Ja need põgusad hetked on ainsad, mil teame teineteise olemasolust.

Wednesday, September 23, 2015

Kõik


Kõik mu laulud on lauldud
kõik mu värsid on loetud
kõik mu käigud on käidud
kõik mu sõidud on sõidetud

Nüüd lävin ainult lähedastega veel
suhtlen sugulastega teel.


Olev Sau, 15. IX 2015

Thursday, April 16, 2015

Chopin




Kuidas on see nii, et ... et enne kuulasin Chopini etüüde ja valsse hea meelega. Lihtsalt hea meelega. Ilusad, kauni meloodiaga. Esitus oli korrektne, süstemaatiline, kõigiti reeglite kohane. Ilmselt selline oli ka inimene esituse taga, piinlikult täpne. 

Ja siis ... ja siis kuulasin üht teist esitust. Needsamad lood, samad etüüdid hakkasid korraga helisema hoopis teise kõlaga. Kõik tertsid, heliredelid, akordid – kõik käigud muutusid elavaks. Iga noot sai omale nime ja värvi. See on lihtsalt imeline, kuidas interpreedi nägemus ühe heliteose osas võib olla totaalselt teistsugune teise nägemusest. Ometi ole midagi pea peale pööratud – noot on ikka täpselt sama, helistik on sama, tempo on ka enamvähem sama. Ja ikkagi on see nii.
Mulle tundub seal olevat tugev seos inimese enda omaduste ja tema esituse vahel. Selline nagu ta ise on, selline on heli, mida ta suudab pillist välja võluda.

Kui kuulasin oma vana CD-plaati Chopini etüüdidega kordi ja kordi, tekkis mingi aja pärast kerge väsimus sellest korralikkusest, millega neid esitati. Ainult see korralikkus oligi seal. Mingit muud kontakti ei tekkinud. 

Aga nüüd – nüüd on seal draama ja emotsioonid. Diminuendo'd ja crescendo'd väärivad oma nime. Valss on keerutav, kerge ja lennutav – tõeline valss, just selline, nagu ma ise olen ette kujutanud, aga pole kusagil varem kuulnud. Pianist on suutnud oma tantsu klaveriklahvidele õhuliselt keerlema panna.


Nii nagu ilu on vaataja silmades, on see ka kuulaja kõrvades.

Sunday, March 8, 2015

Kohalolemise vastuolulisus




Lihtsalt üks mõte, mis uitab kohalejõudmata.

Selleks, et olla " kohal", tuleb jõuda staadiumisse, mil on tunne, et sa pole üldse kohal.

Tabasin end bussiga sõites äkki eemalt. Justkui kõrvaltvaatlejana, ning kummaline tundmus voolas üle, et ma ei teagi, kus olen. Ning siis äkki tajusin täit selgust oma kohalolemisest. Teadsin äkki väga täpselt, kus olen, mis olen ja mida tegema hakkan ja teadsin, et kõik õnnestub ja ma suudan jääda rahulikuks ja iseendaks. Kuna ma olen "kohal" ja ma ei pea silmas mitte bussi. 

Avastus kohalolemisest andis sisimas niisuguse energiasööstu, et kui korraks paksu pilvkatte vahel tekkis pilu ja päike välja paistis, oli tunne, et see on minu avastusest tingitud. Et energia, mis vallandus, oli nii vägev. Eks ole, inimene tahab ikka mõelda, et ta on nii vägev, et suudab kontrollida loodusjõude.

Tulles tagasi esialgse mõtte juurde, siis viimasel ajal olen kuulnud, lugenud, rääkinud palju sellest, et tuleb elada iga päev teadlikult, et tuleb olla kohal. Mis see siis on? Mida rohkem ma püüan olla kohal, seda vähem ma tean, mida teen ja mida vähem ma olen kohal, seda rohkem jõuan teha. Kummaline kontradiktsionaalsus.

Aju on imelik ollus, kui sundida seda teadlikult, saab palju tehtud. Aga just kohalolemise sundimisega see minul ei toimi. Tundub, et siis tegeleb aju ainult korrutamisega – "ole kohal, ole kohal," nagu mantraga ja muuks enam ruumi ei jää. Seisund asendub millegagi ja moodustuvad jäigad raamid ning isegi pinge. Kuidas saada kohalolemine ja teadlikkus siis nii enesestmõistetavaks, et ei pea enam mõtlema sellele? Ja vahel tahaks ju tegelikult ka mitte kohal olla, tahaks kaduda, et teha vahet, et tunda erinevust, et tekiks võrdlusmoment ja kaoks üksluisus.

Thursday, April 3, 2014

Agnus Dei



Kas igal inimesel on olemas oma kindel sagedus, mis võtab vastu talle sobivaid rütme ja meloodiaid? Miks on nii, et üks ja seesama lugu erinevate esitajate poolt ettekantuna võib mõjuda nagu kaks täiesti erinevat lugu? Kuidas üks nägemus võib olla nii erinev teisest, kui ees on ometi sama noodileht? See on endiselt müstiline, kuidas mõni tabab ära selle rütmi, tundelisuse, täpselt õige sageduse, mis mõjutab meie kuulmist ja tajumist muusikas? 

Tundmatu dirigendi ja esitaja poolt W. A. Mozarti „Reekviem“. Ja Leonard Bernsteini dirigeeritud „Reekviem“. Üks ja seesama teos, ent ei ole ka. Esimeses variandis on terve teos ühtemoodi kulgev, voolav, ilma konkreetse karakterita. Üsna meeldiv kuulata. Teisel puhul on tegemist nagu tormiselt mäsleva merega, mis Lacrimosa juures järsult läbi saab.  

Agnus Dei – Bernsteini dirigeeritud teoses. Ma sain justkui puuga pähe; ma oleks nagu esimest korda kuulnud seda lugu. Kuidas siis, kui ma ometi olin kuulanud Reekviemi algusest lõpuni ja lõpust alguseni? Miks ei olnud ma siiani kuulnud Agnus Dei’d? L. Bernstein oli suutnud tabada minu sagedust, puudutades väga tugevasti neid andureid kusagil minu tillukeses maailmas.
Mozarti „Reekviem“ võiks olla üks parimaid muusikalisi kooslusi. Seal on kõike – rütmi, meloodiat, sõnu, vaimsust, kurbust, rõõmu, kaost ja kosmost. 

Kuidas üldse teatakse, mida on helilooja täpselt mõelnud, kirjutades mõnd lugu? Pannes paika tempo, mis tema peas tundub sobiv, määratleb ta vaid osaliselt muusikateose iseloomu. Kui loo algusesse on kirjutatud allegro, siis ometi tundub, et allegro ei ole alati allegro. Kõik nad on erinevad. Sama lugu kahe erineva esitaja poolt interpreteerituna ei ole enam sama lugu, see pole enam see allegro, mis oli olnud tolle teise esituses. Nii palju me siiski paneme iseennast muusikasse, et mõjutada väljundit.

Lugu püsib oma olemuses nii nagu ta peab olema, ilmselt vaid noodi kujul. Mõni lugu võib olla paindlik ja lasta end kõlada mitmepalgelisena. Just nagu Agnus Dei.

Nii oleks siis lühidalt, hüppavalt ja kokkuvõtvalt üks keerulisevõitu mõte.

Thursday, March 27, 2014

Moment – kaduva kassi lumm




Kõnnin rutakal sammul mööda tänavat, fotoaparaat kotiga kaasas. Hetkel pole aega, hetkel väga kiire, vaja käia ära punktis A ja B ja C. Küll pärast jõuab igasuguseid asju teha ja näha. 


Järsku näen üht motiivi – kui hea pildi siit saaks! Milline mõnus formaat, täpselt see, mis mul vaja, täpselt minu kaamera mõõtu. Milline valguse ja varju koosmäng! Paar toredat detailigi. Rõõmus leiu üle, jätan koha meelde ja tõttan edasi. Tagasiteel on kindlasti kaamera kotist väljas ja teen siin pildi, siis on aega rahulikult sättida.


Kui punktis A–C käidud ning tuldud teed tagasi marsin, kaamera kaelas ja laskevalmis, ei leia enam kuidagi seda kohta üles, mis enne mind vaimustunult tervitas. Uurin siit ja uurin sealt, käin edasi ja tagasi, kükitan, tõusen püsti. Ka pea viltu keeramine ei aita. Kui läbi kaamerasilma uurin, on tühjus. Mitte midagi enam pole. Kuhu kadus siis see moment ometi? Mis lummus mind enne valdas, kui siit mööda kõndisin? Miks seda enam pole? Ja miks, miks ma ometi ei teinud kohe seda pilti? Miks ma arvasin, et see kaader mind ootab kui tagasi tulen? Et ta on alles, ikka samasugune, istub paigal nagu hästi treenitud koer? Aeg on läinud ju edasi, valgus on muutunud, vahepeal olen näinud palju muud, ent selle koha lumm on kadunud. 


Kas see kõlab kuidagi tuttavlikult? Ilmselt nii mõnelegi küll. Ükskõik, kas linnatänaval või looduses, see moment on seal. On nagu kass, kes istub esimese varahommikuse kevadpäikese sillerdavas laigus ja ammutab endasse D-vitamiini, silmad hiilgamas. Ta pakub sulle võimaluse, ühe kaadri, täpselt kadreeritud, komponeeritud plaani ja kõnnib siis minema, järgmisse päikselaiku. Mõtlemise ajal, et oh, ma pärast teen, mul pärast aega, mul on praegu kiire, ta juba ongi läinud.


Järjest olen hakanud julgema, olen hakanud riskima, ükskõik, kui kiire mul parajasti on, annan ikkagi momendilummusele võimaluse ühe-kahe klõpsu näol. Sest see maailmaruum käib sabaga jõnksutades oma rada ja liigub kiiremini kui see buss, mille peale kiirustan. Ja kes teab, vahest jääks buss seekord nagunii paar minutit hiljaks?, ja ma jõuaksin ikkagi peale.

Need momendid tasuvad end ära tänulikkusega, mida pärast negatiivilt või positiivilt näen.  Järgmisel korral sealt möödudes vaatan ikka, et olla kindel, kas ma veel näen seal seda hiilgavate silmadega kassi, aga mitte kunagi.

Rahulolu ilmub mu näole, kui peoga üle kaamera tõmban.