EPIGONISM

Ei ole ühtki kindlat teed
Pidamaks kinni hullu meelt
Iial ei lõpe huumorimeel
Genialistide laulude seest
On alati päike ja vikerkaar
Niisamuti relvad ja eramaa
Idiootki ei astu rajale
Sürride koerte sabale
Meeletus toetub ta najale

Aprill, 2004

Masingu triloogia

Sobrasin oma vanades paberites ja leidsin sellise asja:

Õudne õhtu õunapuule
õhetab õdusaid õudusluule.
Õues õitsevad õiedki
õhkavad õndsalt õieli.

*

Õhtutaeva õilmitsevas õnaruses
õngitsevad õnne õndrakured.
Õudselt õiendab õhuke õunauss –
õheda õgija õieli õelus
õgvendas õnge õnnetult õetuks.

*

Õõtsub õline õlekõrs,
õõtsumist õõnestab õlletõrs.
Õhinal õrritab õietolm
õiglust õhus...

28. 02. 2002

Hetk

Kui palju on vaja, et maailm hakkaks teisipidi käima? Maailm, mis on meie sees, meie endi sisemine hingus ja pöörlemine. Kui palju on võimalik läbi elada ilma, et maailm vahetaks pöörlemise suunda? Kui suur võib olla see sündmus, see aeg – tund, minut, sekund, mille jooksul võib muutuda kogu senine nägemus? Ühe sekundiga, üheainsa hetkega võib muutuda kogu elu.
Kuid – kui palju on vaja, et üldse midagi muutuks?
Mõlema küsimuse puhul tekib veel üks küsimus. Kui palju on inimene nõus, valmis ja julge, tegema midagi selle nimel, et toimuks midagi? Millise panuse on ta valmis panema, kas teadlikult või mitte teadlikult? Sest algatajaks on ikkagi inimene ise, mitte keegi teine. Võib-olla see teine lihtsalt osutab ühel hetkel mingitele punktidele, mis vallandab reaktsiooni, algul väikse nagu lumepalli, mis alles hakkab mäest alla veerema. Alla veeremine tundub palju lihtsam, kui lumepalli mäest üles lükata. Kuid lihtne pole kumbki, allaveeremine toimub lihtsalt kiiremini. Lumepalli mäest üles tihtipeale ei saagi, ei suuda lükata.

Augusti Kuu

Välgud, välgud,
vaikides.
Metsa taga valgeks läeb ilm.
Ei häält, ei vihma,
vaid piksenool.

15.05.2004

Vaikne maag

Tänavad on täis elektrit, mida tekitavad hommikused elektripostid ja läheduses asuv elektrijaam. Läbi auravate tänavate kõnnib hajuma hakkavas hommikuudus üks mees. Ta on vait ja salapärane, kapuuts tõmmatud silmadele. Kapuutsi alt paistavad siniselt säravad silmad. Kusagilt tema seest, tema riiete seest või kapuutsi alt kostab linnulaulu, mis toob meelde rohelise aasa ja vuliseva oja.
Tänav keerab, olukord muutub. Kui enne oli tänav tühi ja aurav, siis nüüd oli äkki tekkinud palju inimesi. Kõik ruttavad läbisegi kuhugi. Kuid mees kõnnib hääletult ja sujuvalt kellestki välja tegemata, linnulaul kapuutsi all ja kaks siniselt säravat silma uurimas inimesi ja tänavat.
Mida rohkem saab inimesi, seda vaiksemaks jääb linnulaul. Domineerima hakkab autode müra, kummide vilin, inimeste hüüded, kingakontsade klobin, hommikuste kontorite avatud akendest kostub trükkimise klõbinat, keegi kortsutab pabereid, keegi teeb tolmuimejaga.
Mees keerab ühte väiksesse kõrvaltänavasse, et lohutada üht õnnetut ja kibestunud varast. Ta silmab meest kui see prügikasti najale nõjatudes maas vedeleb.
Paus.
Siis varas: „Haa ... mees ... kas suitsu on? See toob armastuses ...”
Mees vaatab talle otsa oma säravate silmadega ja vargal surevad sõnad suhu, sest suu saab korraga täis lilli. Väike paus.
„Mida kuradit ...” puterdab ta, ja neelab lillede nestet.
„Mäletad rukkipõlde, kus kõrred tuule käes kõiguvad, kus rammusad veised mööda karjamaad kõnnivad?” küsib kaptuutsiga mehe mõte varga hirmunud kuid samas kaitstud mõttelt ja avab oma mantlihõlmad. Paus. Varas tõuseb aeglaselt ja vaikides, näost peegeldumas sinine kuma ja mingi kummaline tuttav õudus silmades. Midagi tõmbab teda selle sünge mehe juurde.
Varas: „Kes sa oled mees? Kes sa oled, et meile meie elu näitad, selle asemel, et seda ära röövida?”
Mees: „Ma olen Vaikne Maag.”
Ja lahkub kõrvaltänavast.
Ta kõnnib rahvarohkel tänaval, kõnnib läbi ja üle majade varjude, kuid keegi ei pane tähele, et temal endal varju polegi. Erinevad inimesed tormavad erinevatesse suundadesse, Maag näeb igaühe elu koos mineviku ja tulevikuga, kelle poole ta vaatab.
Talle tuleb vastu joodik.
Joodik paneb talle käe õlale: „Kust tuled mees?”
Paus. Maag ei vasta.
Joodik vastab ise: „Ööst ... tean mees, mida tähendab, kui jälle üks öö on surnud ...”

Maag vaikib ja vaatab joodikut oma siniselt säravate silmadega. Linnud tema sees on vaikinud. Joodik näeb neist silmadest iseennast ja põgeneb neis silmades kaugemale, ta näeb end justkui seljatagant, näeb, kuidas ta tui¬gerdab mööda tänavaid, ta näeb, kuidas üks kena tumedapäine naine teda avasüli ootab, kuid ta läheb temast mööda ... Joodiku silmadest hakkavad voolama pisarad ... Ta näeb omaenda elu ja ta võtab kokku kogu oma jõu ning vaimu ja väljub nendest sinistest silmadest. Ta on justkui kasvanud sirgemaks ja tugevamaks. Nüüd paneb Maag oma käe joodikule pea peale ja joodiku näost kaovad viinakurrud ja silmadest tuhmus.
Maag astub edasi mööda tänavat ja haihtub. Tema ülesanne selles linnas sai täidetud. Temast jäi maha kaks päästetud elu. Ning tuuleõhk, mis valge pilvena taevasse tõuseb, peites enda taha hilise koidutähe, toob maa peal nähtavale inimese varju. Vaid varju.

2007, august