Monday, February 15, 2010

Õiglus?

Viimastel päevadel olen mõelnud, miks valitseb elus rohkem inimeste õiglus? Miks mitte looduse ja Kõrgema Jõu õiglus? Mis annab inimesele volitused mõista õigust elu ja surma üle? Miks on tema see, kes otsustab? Tal pole selleks õigust. Tal pole häält anda ühele, võtmaks seda teiselt.
Inimelul ja inimestel ning kõigil tema otsustel ja tegudel on ju piirid – miks neist ei peeta? Miks arvab mõni, et tal pole piire? Et temale piirangud ei kehti? Et ta võib omavoliliselt võtta elu või anda elu?
Või kas see ongi Kõrgem Jõud, mis läbi selle inimese tol hetkel tegutseb? Ma ei taha seda uskuda.
Kas on nii, et kui kellelgi on liiga hea hing, siis tema Maa peal eksisteerimise aeg on piiratud? Kas seda hinge nõutakse tagasi? Äkki, ootamatult, mõne tunniga. Või tundub see mulle ootamatu, kuigi tegelikult oli märke juba ammu? Aga mina olen ka inimene ja ma olen pime. Pime ja piiratud. Ja ma ei näe neid märke.
Järgmisena tekib mul küsimus, et kellele seda hinge siis vaja on? Kas hinged on sootud, kehatud, liigitud? Kas mõnda hinge lastakse tagasi Maa peale? Või kas on hingel endal vabadus valida?
Kas hingel on mälu? Kas tal on mälu, kuniks ta uuesti sünnib, või kaob see enne?
Kuidas saada seisma süüdistuste (enese k.a) hammasrattad, mis keerlevad sees ja närivad mind tühjaks … Kuidas saada lahti tundest, et kõik läheb nii, nagu on ette nähtud, aga kes näeb seda ette? Kelle poolt ette nähtud? Kui saaks minna tagasi ja teha teisiti, kas siis ikkagi ei saaks vältida neid „ette nähtud sündmusi“?
Ma ei tea. Ma ei tea mitte midagi. Ja minu ainsaks (viletsaks) vabanduseks on, et ma olen inimene.

Ei ole nüüd õigust, ei seaduse teed
Kas süütus kaotanud nime …
Usk … armastus … kuhu on eksinud need?
Kes juhib mind teele?

Jakob Liiv „Arvete nõudja“

No comments: