Agnus Dei

Kas igal inimesel on olemas oma kindel sagedus, mis võtab vastu talle sobivaid rütme ja meloodiaid? Miks on nii, et üks ja seesama lugu erinevate esitajate poolt ettekantuna võib mõjuda nagu kaks täiesti erinevat lugu? Kuidas üks nägemus võib olla nii erinev teisest, kui ees on ometi sama noodileht? See on endiselt müstiline, kuidas mõni tabab ära selle rütmi, tundelisuse, täpselt õige sageduse, mis mõjutab meie kuulmist ja tajumist muusikas? 

Tundmatu dirigendi ja esitaja poolt W. A. Mozarti „Reekviem“. Ja Leonard Bernsteini dirigeeritud „Reekviem“. Üks ja seesama teos, ent ei ole ka. Esimeses variandis on terve teos ühtemoodi kulgev, voolav, ilma konkreetse karakterita. Üsna meeldiv kuulata. Teisel puhul on tegemist nagu tormiselt mäsleva merega, mis Lacrimosa juures järsult läbi saab.  

Agnus Dei – Bernsteini dirigeeritud teoses. Ma sain justkui puuga pähe; ma oleks nagu esimest korda kuulnud seda lugu. Kuidas siis, kui ma ometi olin kuulanud Reekviemi algusest lõpuni ja lõpust alguseni? Miks ei olnud ma siiani kuulnud Agnus Dei’d? L. Bernstein oli suutnud tabada minu sagedust, puudutades väga tugevasti neid andureid kusagil minu tillukeses maailmas.

Mozarti „Reekviem“ võiks olla üks parimaid muusikalisi kooslusi. Seal on kõike – rütmi, meloodiat, sõnu, vaimsust, kurbust, rõõmu, kaost ja kosmost. 

Kuidas üldse teatakse, mida on helilooja täpselt mõelnud, kirjutades mõnd lugu? Pannes paika tempo, mis tema peas tundub sobiv, määratleb ta vaid osaliselt muusikateose iseloomu. Kui loo algusesse on kirjutatud allegro, siis ometi tundub, et allegro ei ole alati allegro. Kõik nad on erinevad. Sama lugu kahe erineva esitaja poolt interpreteerituna ei ole enam sama lugu, see pole enam see allegro, mis oli olnud tolle teise esituses. Nii palju me siiski paneme iseennast muusikasse, et mõjutada väljundit.

Lugu püsib oma olemuses nii nagu ta peab olema, ilmselt vaid noodi kujul. Mõni lugu võib olla paindlik ja lasta end kõlada mitmepalgelisena. Just nagu Agnus Dei.

Nii oleks siis lühidalt, hüppavalt ja kokkuvõtvalt üks keerulisevõitu mõte.