Agnus Dei

Kas igal inimesel on olemas oma kindel sagedus, mis võtab vastu talle sobivaid rütme ja meloodiaid? Miks on nii, et üks ja seesama lugu erinevate esitajate poolt ettekantuna võib mõjuda nagu kaks täiesti erinevat lugu? Kuidas üks nägemus võib olla nii erinev teisest, kui ees on ometi sama noodileht? See on endiselt müstiline, kuidas mõni tabab ära selle rütmi, tundelisuse, täpselt õige sageduse, mis mõjutab meie kuulmist ja tajumist muusikas? 

Tundmatu dirigendi ja esitaja poolt W. A. Mozarti „Reekviem“. Ja Leonard Bernsteini dirigeeritud „Reekviem“. Üks ja seesama teos, ent ei ole ka. Esimeses variandis on terve teos ühtemoodi kulgev, voolav, ilma konkreetse karakterita. Üsna meeldiv kuulata. Teisel puhul on tegemist nagu tormiselt mäsleva merega, mis Lacrimosa juures järsult läbi saab.  

Agnus Dei – Bernsteini dirigeeritud teoses. Ma sain justkui puuga pähe; ma oleks nagu esimest korda kuulnud seda lugu. Kuidas siis, kui ma ometi olin kuulanud Reekviemi algusest lõpuni ja lõpust alguseni? Miks ei olnud ma siiani kuulnud Agnus Dei’d? L. Bernstein oli suutnud tabada minu sagedust, puudutades väga tugevasti neid andureid kusagil minu tillukeses maailmas.

Mozarti „Reekviem“ võiks olla üks parimaid muusikalisi kooslusi. Seal on kõike – rütmi, meloodiat, sõnu, vaimsust, kurbust, rõõmu, kaost ja kosmost. 

Kuidas üldse teatakse, mida on helilooja täpselt mõelnud, kirjutades mõnd lugu? Pannes paika tempo, mis tema peas tundub sobiv, määratleb ta vaid osaliselt muusikateose iseloomu. Kui loo algusesse on kirjutatud allegro, siis ometi tundub, et allegro ei ole alati allegro. Kõik nad on erinevad. Sama lugu kahe erineva esitaja poolt interpreteerituna ei ole enam sama lugu, see pole enam see allegro, mis oli olnud tolle teise esituses. Nii palju me siiski paneme iseennast muusikasse, et mõjutada väljundit.

Lugu püsib oma olemuses nii nagu ta peab olema, ilmselt vaid noodi kujul. Mõni lugu võib olla paindlik ja lasta end kõlada mitmepalgelisena. Just nagu Agnus Dei.

Nii oleks siis lühidalt, hüppavalt ja kokkuvõtvalt üks keerulisevõitu mõte.

Moment – kaduva kassi lumm

Kõnnin rutakal sammul mööda tänavat, fotoaparaat kotiga kaasas. Hetkel pole aega, hetkel väga kiire, vaja käia ära punktis A ja B ja C. Küll pärast jõuab igasuguseid asju teha ja näha. 

Järsku näen üht motiivi – kui hea pildi siit saaks! Milline mõnus formaat, täpselt see, mis mul vaja, täpselt minu kaamera mõõtu. Milline valguse ja varju koosmäng! Paar toredat detailigi. Rõõmus leiu üle, jätan koha meelde ja tõttan edasi. Tagasiteel on kindlasti kaamera kotist väljas ja teen siin pildi, siis on aega rahulikult sättida.

Kui punktis A–C käidud ning tuldud teed tagasi marsin, kaamera kaelas ja laskevalmis, ei leia enam kuidagi seda kohta üles, mis enne mind vaimustunult tervitas. Uurin siit ja uurin sealt, käin edasi ja tagasi, kükitan, tõusen püsti. Ka pea viltu keeramine ei aita. Kui läbi kaamerasilma uurin, on tühjus. Mitte midagi enam pole. Kuhu kadus siis see moment ometi? Mis lummus mind enne valdas, kui siit mööda kõndisin? Miks seda enam pole? Ja miks, miks ma ometi ei teinud kohe seda pilti? Miks ma arvasin, et see kaader mind ootab kui tagasi tulen? Et ta on alles, ikka samasugune, istub paigal nagu hästi treenitud koer? Aeg on läinud ju edasi, valgus on muutunud, vahepeal olen näinud palju muud, ent selle koha lumm on kadunud. 

Kas see kõlab kuidagi tuttavlikult? Ilmselt nii mõnelegi küll. Ükskõik, kas linnatänaval või looduses, see moment on seal. On nagu kass, kes istub esimese varahommikuse kevadpäikese sillerdavas laigus ja ammutab endasse D-vitamiini, silmad hiilgamas. Ta pakub sulle võimaluse, ühe kaadri, täpselt kadreeritud, komponeeritud plaani ja kõnnib siis minema, järgmisse päikselaiku. Mõtlemise ajal, et oh, ma pärast teen, mul pärast aega, mul on praegu kiire, ta juba ongi läinud.

Järjest olen hakanud julgema, olen hakanud riskima, ükskõik, kui kiire mul parajasti on, annan ikkagi momendilummusele võimaluse ühe-kahe klõpsu näol. Sest see maailmaruum käib sabaga jõnksutades oma rada ja liigub kiiremini kui see buss, mille peale kiirustan. Ja kes teab, vahest jääks buss seekord nagunii paar minutit hiljaks?, ja ma jõuaksin ikkagi peale.

Need momendid tasuvad end ära tänulikkusega, mida pärast negatiivilt või positiivilt näen.  Järgmisel korral sealt möödudes vaatan ikka, et olla kindel, kas ma veel näen seal seda hiilgavate silmadega kassi, aga mitte kunagi.

Rahulolu ilmub mu näole, kui peoga üle kaamera tõmban.