Rannas

Kalalaevade vaikivaid kogusid vaatan,

nende sõnatuid peegeldusi laheveel.

Oma pilgu neilt hetkeks vaid kaotan,

nad on ju siinsamas, kuid ometi teel.

Neil oma kauge sõnum on kanda.

Ei huvita neid mu väeti kogu.

Kiired kuldamas ärkavat randa,

paitamas pehmelt majakalogu.

Veel näha on heitlikke öiseid varje

kasteseil kadakail, heinamaal.

Taanduva öö meeletu karje

pöördumatut taastada ei saa.

Kas kuulete ma hüüan teile!

Pilveist kõrgemale küündib karje.

Vikerkaarel tantsiskelles

nüüd peletan ma teie varje.