Mõtteid aastalõpul?

Mitte eriti. Et jälle lõpeb.

Homo sum. Mea maxima culpa.

Kui imelik on minevik ja tema varjud. Kas kummitab minevikus või hoopis neis varjudes, mis meid pidevalt ümbritsevad? Ei tea. Ja võib-olla mitte keegi ei tea tegelikult. Aga kusagil kummitab. On tõesti nii, et „ei ole midagi uut siin päikese all”. Nil sub sole novum. Kõik kordub. Kogu aeg, pidevalt. Alati on mingid seosed millegagi. Alati meenutab miski midagi või kedagi. Sinna ei saa midagi parata. Nii on. Ja kui me sellega isegi leppida ei suuda, peame me ometi sellega elama, nii hästi või halvasti kui parajasti oskame.

Mõnikord on mineviku vari kurb. Mõnikord tahaks seda mingit osakest tagasi, mis tekitab häid vibratsioone. Mõnikord aga ei jõua eest ära põgeneda küllalt kiiresti ja võib saada põletada isegi varjult. Kuid on veel variant, et juhtub midagi täiesti uut, ja juba on tunne, et ... et ... kas tõesti ...? Kuid ei, natukese aja pärast tundub, et see on millegi täpne koopia. Siiski. Ei midagi uut.

Homo sum. Mea culpa, mea maxima culpa.

Rannas

Kalalaevade vaikivaid kogusid vaatan,

nende sõnatuid peegeldusi laheveel.

Oma pilgu neilt hetkeks vaid kaotan,

nad on ju siinsamas, kuid ometi teel.

Neil oma kauge sõnum on kanda.

Ei huvita neid mu väeti kogu.

Kiired kuldamas ärkavat randa,

paitamas pehmelt majakalogu.

Veel näha on heitlikke öiseid varje

kasteseil kadakail, heinamaal.

Taanduva öö meeletu karje

pöördumatut taastada ei saa.

Kas kuulete ma hüüan teile!

Pilveist kõrgemale küündib karje.

Vikerkaarel tantsiskelles

nüüd peletan ma teie varje.

Kassisilmadest

„Ma lähen, ma lähen, ma lähen … Mõnikord ma muidugi tulen ka. Aga praegu lähen. Kõige optimaalsem liikumine on ühtlane traavijooks. 
Ei kurna väga ära ja jõuressursse jätkub pikemaks ajaks. Järgmisest keeran ära. Nii, siit. Oih, jalad, mingid jalad. Nii palju jalgu. Ma vist tulin valesti. 
Vist keerasin liiga vara ära. Tagasi. Imelik, et just siit tahtsin keerata sisse. Vist tundus mulle, et nägin tuttavat heledat kasukat. 
Kuidas saab nii palju jalgu koos eksisteerida, pea hakkab ringi käima. Aga kas neil jalgadel ka ikka pead on? Ei jõudnudki jälgida. 
Ma pean nii tihti alt üles vahtima, et kael on juba natuke väsinud tänase päeva kohta. 
Inimesed ei saa sellest üldse aru, kui väsitav ja mõnikord isegi alandav on koguaeg alt üles vahtida, neile suhu ja silmadesse, et mis nüüd tuleb või mida iganes. 
Ma tahaks, et inimesed ise ka ükskord oleksid minu situatsioonis. Vaatavad alt üles, sõna otsese mõttes, kael kõver. 
Alati pole ju võtta kõrget postamenti, millel kükitada, et oleks enam-vähem võrdne vaatenurk. Ah, mis sest, ega see ei muutu. 
Tuleb muganduda! Lähen edasi, järgmine tänavaots peaks olema. See vaikne tänav, hämar, kahtlane ja tuttav. Oh, näe, jalakäija. Vaat siis. Ei tea, kuhu tema läheb. 
Huvitav on näha inimeste nägusid, kui nad mind näevad tänaval kõndimas. Oi, näe, Sass, tere-tere jah. Koju kiirustan, olen niigi hiljaks jäänud. Lippan, ei ole praegu aega pikemalt, teinekord. 
Et jah, et inimesed, nende näod. Mõni ütleb, et ma toon halba õnne, kui lähen üle tee, teine ütleb, et ma toon head õnne kui lähen üle tee. Ja mõni on lausa nii vastikult detailne, et paneb kirja, kas ma lähen vasakult või paremalt üle tee tema silme all. Et see loeb, kummalt poolt ma tulen. Kui ta seljataha ka samal ajal näeks, siis oleks vist veel hulk reegleid lisaks. 
Ma ei usu millegipärast, et ma oleksin üleni must, kindlasti on mul kuskil üks valge karv. Aga see ei oma üldse nende jaoks tähtsust, kõik on ju nii oluline vaid siis, kui sa midagi näed, esmakordselt viskad pilgu peale. 
Just viskad, sest kes see ikka süveneb nii väga. Ja selle pilgu viskamisega ongi kogu pilt selge. Oh, rumalad kahejalgsed. Nii, kus ma nüüd jõudnud olen omadega. 
Hmm, huvitav, mis täna lahti, et ma nii eksinud tundun endale. Palju võõraid ja segaseid lõhnaotsi. Keerasin ometi ju õigest tänavast sisse. Õigest müüriaugust ka tulin läbi. 
Nüüd peaks tulema selle ilge koera koht. Jäle koer tegelikult. Ei ole tal õiget väljanägemist ega tegugi, korra olen päeval näinud, aga tal on see viha. Ainult viha. Pime, rumal ja lärmakas. 
Oi, kuidas mulle meeldib teda narrida! Ma tean, ma tean, see võib ju kõik halvasti lõppeda ükspäev, aga mitte tingimata just minu jaoks. 
Ahah, tunnengi juba tuttavat lõhna, ühest kohast tänava seest tuleb üht ebameeldivat ja seedimatut, kuid samas nii magusat ja ärritavat lõhna. 
See on selline imelik kleepub, et nagu neelata on samal ajal raske, kui seda sisse hingad. Jajah, õige koht, lihtsalt vist täna on mingi ilmastiku nähtus, või on mu pea täna erakordselt mõtteid täis. 
Näljamõtteid. Jah, seep see ongi, nälg. Nälg paneb mind nägema asju, mis tegelikult pole seal. Nagu see loll koer, ta peaks ju olema kinni aias? Aga miks ta tänaval on? Ja ta tuleb otse minu suunas ja juba tal ila voolab. 
Kas ta ometi kord ei õpi seda suus hoidma? Vähh, kombetu peni. Hüppan korra kõrvale. Ta ju lausa jookseb minu poole ja ma ei teagi, kas jõuan kõrvale … oh! Ta on siiski rihma otsas ja see lõppes just enne mind otsa! 
Aga liiga lähedal, suu haiseb tal pahasti. Pärast tuleb end korralikult pesta. Selle pesemisega on ka üks imelik asi, et vahel arvatakse, et mind on vaja veel eraldi pesta, peale selle, mida ma ise teen. Ja ma olen ometi alati väga põhjalik. 
Ega see märjakssaamine pole just nii meeldiv, et selle järgi puudust võiks tundma hakata. Ja heledamaks ma ka ei lähe ju. Ja siis küünte lõikamine, mis käib pärast vannitamist. 
No milleks? Ma ei näe otsest vajadust, et ma nüristaksin kõik oma küüned, mida mul ju hiljem väljas jälle vaja läheb. Ja see protseduur, ausalt öeldes ma natuke isegi kardan seda. 
Kõik varbad aetakse laiali ja küüned surutakse välja just siis, kui ma tegelikult tahaks neid see hoida. Ja kui ma pärast õue lähen, siis … see võib ju lausa ohtlik olla, kui mul küüsi pole. Ei saa kuhugi ronida, tuleb alati arvestada hüppejõuga. 
Mult on küsitud ka, et miks ma üldse õues käin, kui mul ometi kodu olemas. Et kas siis kodu on vilets? Ei, kodu on mul superhea. 
Aga ma lihtsalt mõtlen, et kuniks olen veel noor, võiks ikka käia vahel luusimas ja elu uurimas. Saab uusi tuttavaid ja noh, mis seal salata, ka olen läbi teinud mõned armuafäärid. Ühel sellisel juhul oligi mul ohtlik olukord, kuna mul polnud küüsi. 
Aga too neiu ei lasknud end häirida, sest ma olin samal ajal nii … teistmoodi puhas. Karv läikis ja lendles sellest kassišampoonist. Kuid neiul oli juba keegi kavaler, aga kas nad kunagi sulle seda ütlevad? 
Päh, igatahes see tank tuli ja tahtis mind lõpetada ja siis pidingi tegema elu kõrgeima hüppe otse madala maja katusele, aga see päästis mind! 
Küll olen mõelnud, et jätan väljaskäimise ära, et kodus hea soe ja … seal tõesti ehk nii palju küüsi ei lähe tarvis ja keegi ei kipu elu kallale. 
Aga ei suuda kuidagi loobuda õueskäimise võlust ja hirmuvärinatest, mis ometi nii hästi enesetundele mõjub … Oh, eks nii või heietama jäädagi, mis kõik väljas ja igal pool muudkui on.

Kohe olen kodus, kodu praktiliselt juba paistab, käpaga katsuda. Ei saa ka liiga kiirelt sinna joosta, muidu äkki tundub, et mul polegi muud teha, kui aga jälle koju joosta. 
Mingi väärikus peab ka ikka säilima, ükskõik, mis on.“

„Kus sa oled? Kss-kss!“

„Krrnäu, juba tulen, juba tulen, ruttu uks lahti, siin olen! Süüa!“

„Tule siis ometi.“

Ja suur must kass lipsas ukse vahelt tuppa.

Allyle

Ma tulen õhtul hilja

kui hõbedane tõmbetuul,

te vahelt merele ma liuglen

kuulete tasast hüüdu

kivide vahel,

see olen mina,

tahtsin jääda,

ent kauemaks ei lastud.

Õiglus?

Viimastel päevadel olen mõelnud, miks valitseb elus rohkem inimeste õiglus? Miks mitte looduse ja Kõrgema Jõu õiglus? Mis annab inimesele volitused mõista õigust elu ja surma üle? Miks on tema see, kes otsustab? Tal pole selleks õigust. Tal pole häält anda ühele, võtmaks seda teiselt.
Inimelul ja inimestel ning kõigil tema otsustel ja tegudel on ju piirid – miks neist ei peeta? Miks arvab mõni, et tal pole piire? Et temale piirangud ei kehti? Et ta võib omavoliliselt võtta elu või anda elu?
Või kas see ongi Kõrgem Jõud, mis läbi selle inimese tol hetkel tegutseb? Ma ei taha seda uskuda.
Kas on nii, et kui kellelgi on liiga hea hing, siis tema Maa peal eksisteerimise aeg on piiratud? Kas seda hinge nõutakse tagasi? Äkki, ootamatult, mõne tunniga. Või tundub see mulle ootamatu, kuigi tegelikult oli märke juba ammu? Aga mina olen ka inimene ja ma olen pime. Pime ja piiratud. Ja ma ei näe neid märke.
Järgmisena tekib mul küsimus, et kellele seda hinge siis vaja on? Kas hinged on sootud, kehatud, liigitud? Kas mõnda hinge lastakse tagasi Maa peale? Või kas on hingel endal vabadus valida?
Kas hingel on mälu? Kas tal on mälu, kuniks ta uuesti sünnib, või kaob see enne?
Kuidas saada seisma süüdistuste (enese k.a) hammasrattad, mis keerlevad sees ja närivad mind tühjaks … Kuidas saada lahti tundest, et kõik läheb nii, nagu on ette nähtud, aga kes näeb seda ette? Kelle poolt ette nähtud? Kui saaks minna tagasi ja teha teisiti, kas siis ikkagi ei saaks vältida neid „ette nähtud sündmusi“?
Ma ei tea. Ma ei tea mitte midagi. Ja minu ainsaks (viletsaks) vabanduseks on, et ma olen inimene.

Ei ole nüüd õigust, ei seaduse teed
Kas süütus kaotanud nime …
Usk … armastus … kuhu on eksinud need?
Kes juhib mind teele?

Jakob Liiv „Arvete nõudja“