Kõige vanem unistus

 

Mul on üks väga vana unistus. Ma usun, et see on vanem kui ma ise – avaldada kunagi raamat. 

Unistus on nüüd teoks saanud ning selle kulminatsioon oli raamatu esitlusel, mil see turvaline „kunagi tulevikus teen“ mull lõhkes ja terve (minu) ruum sai kilde ja juppe täis. Ma üritan need kõik kokku koguda ja jälle tervikuks saada. Ja julgen unistada veelgi julgemalt – „Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on minu esimene raamat, mis ilmavalgust näeb.

Miskipärast on mul tunne, et raamatu kirjutamine mõjutab inimesi teisiti kui näiteks mingi muu asja korda saatmine – fotonäitused on ju elementaarsed, aga raamat! Oh.

Ma aiman, miks see võiks nii olla, kuid ei oska veel mõtet korrektselt sõnadesse tõlkida.

Raamatuesitlusel tekkis huvitavaid dialooge ja tulid ilmsiks nii mõnedki ridadevahelised seosed, kuid seal kõlas ka üks veidi teistmoodi küsimus – kui kaua ma seda raamatut kirjutasin? Jäin mõtlema. 

Mõtte virvendus nagu veelompi puudutav õrn tuuleõhk ilmutas end üle 10 aasta tagasi. Ma olen ikka üüratult aeglane inimene.

Alguses pidi ju tulema lihtne ja armas väikese mereröövli lugu nii umbes 5 aastastele, aga siis hakkasid tegelased hüüdma, et nemad soovivad enamat. Nii hakkas lugu paisuma ja ajas üle ääre. Ma pidin oma tegelasi kuulda võtma, sest kes olen mina, et keelata neil areneda?

Lihtsast loost paisus keeruline romaanimõõtu lugu. Ta kadus pikkadeks perioodideks sahtlisse, aga ei kadunud kunagi minu peast. Konkreetselt kirjutamise osa ei olnud nii keeruline, sest nägin tegelasi ja nendega asetleidvaid sündmusid ning juhtumisi ikka ja jälle oma vaimusilmas – ole vaid nobe ja kirjuta paberile. Ka struktuurist närisin end läbi. 

Sellegipoolest võttis raamatu valmimine tohutult kaua aega.

Vahest oli see lugu minust ees – pidin kasvama ise, pidin jõudma teatud vaimse küpsuseni, et tekiks vajalik kogust julgust tulla just Andreas Kakssilmaga päevavalguse kätte.

Nii et tegelikult on ühe raamatu kirjutamine hoopis sügavam protsess kui lihtsalt kirjutamine. Vähemalt minu jaoks. See on õppimine, kasvamine, uurimine, kirjutamine, nutmine, naermine, mõtlemine, nägemine, märkamine, kuulamine, visualiseerimine …

PS – esimene mõte, mis end kunagi ammu-ammu virvendusel ilmutas, oli üks nimi. 

Andreas Kakssilm.

Foto @Eero Tuhkanen

Foto @Reet Sau