Kõige vanem unistus

 

Mul on üks väga vana unistus. Ma usun, et see on vanem kui ma ise – avaldada kunagi raamat. 

Unistus on nüüd teoks saanud ning selle kulminatsioon oli raamatu esitlusel, mil see turvaline „kunagi tulevikus teen“ mull lõhkes ja terve (minu) ruum sai kilde ja juppe täis. Ma üritan need kõik kokku koguda ja jälle tervikuks saada. Ja julgen unistada veelgi julgemalt – „Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on minu esimene raamat, mis ilmavalgust näeb.

Miskipärast on mul tunne, et raamatu kirjutamine mõjutab inimesi teisiti kui näiteks mingi muu asja korda saatmine – fotonäitused on ju elementaarsed, aga raamat! Oh.

Ma aiman, miks see võiks nii olla, kuid ei oska veel mõtet korrektselt sõnadesse tõlkida.

Raamatuesitlusel tekkis huvitavaid dialooge ja tulid ilmsiks nii mõnedki ridadevahelised seosed, kuid seal kõlas ka üks veidi teistmoodi küsimus – kui kaua ma seda raamatut kirjutasin? Jäin mõtlema. 

Mõtte virvendus nagu veelompi puudutav õrn tuuleõhk ilmutas end üle 10 aasta tagasi. Ma olen ikka üüratult aeglane inimene.

Alguses pidi ju tulema lihtne ja armas väikese mereröövli lugu nii umbes 5 aastastele, aga siis hakkasid tegelased hüüdma, et nemad soovivad enamat. Nii hakkas lugu paisuma ja ajas üle ääre. Ma pidin oma tegelasi kuulda võtma, sest kes olen mina, et keelata neil areneda?

Lihtsast loost paisus keeruline romaanimõõtu lugu. Ta kadus pikkadeks perioodideks sahtlisse, aga ei kadunud kunagi minu peast. Konkreetselt kirjutamise osa ei olnud nii keeruline, sest nägin tegelasi ja nendega asetleidvaid sündmusid ning juhtumisi ikka ja jälle oma vaimusilmas – ole vaid nobe ja kirjuta paberile. Ka struktuurist närisin end läbi. 

Sellegipoolest võttis raamatu valmimine tohutult kaua aega.

Vahest oli see lugu minust ees – pidin kasvama ise, pidin jõudma teatud vaimse küpsuseni, et tekiks vajalik kogust julgust tulla just Andreas Kakssilmaga päevavalguse kätte.

Nii et tegelikult on ühe raamatu kirjutamine hoopis sügavam protsess kui lihtsalt kirjutamine. Vähemalt minu jaoks. See on õppimine, kasvamine, uurimine, kirjutamine, nutmine, naermine, mõtlemine, nägemine, märkamine, kuulamine, visualiseerimine …

PS – esimene mõte, mis end kunagi ammu-ammu virvendusel ilmutas, oli üks nimi. 

Andreas Kakssilm.

Foto @Eero Tuhkanen

Foto @Reet Sau

Ajad

 Olid ajad

olid sajad

uued rajad

nüüd vaid kaja

Sügis

Sangad

Õunad.

Pirukad.

Õunapirukad.

2018

 

Oli kord üks laat

Oi kui põnev. Ees ootab suur laat, kolm pikka päeva, prognoosid on head, inimesi palju. Ka pakkujaid on palju ning seeläbi on konkurents tihedamast tihedaim. 

Vaade on kirev, kõikide eesmärk on müüa. Bokse, müüjaid, kaupa on palju. Kõlaritest kostab jõululaule. Iga päev natukeseks ajaks on laval mingi suurem möll. Siis tuleb tummalt hakkama saada. Aga kuidas käib müümine, kuidas toimub müük? Kuidas olla hea müügiinimene, kas olla lihtsalt müüja, vahendaja, kelle ainsaks motivaatoriks on raha, mis müügi pealt tuleb või kas olla ise tootjana / disainerina / kunstnikuna kohal ja tutvustada oma asju, neid ka niimoodi müües ning sel juhul on motivaatoriks oma enda asjad? Kumb on parem? Kas armastus tegevuse vastu või armastus oma loodu vastu. Vastus jäi saamata. Kuidas motiveerida ostjat? See veelgi müstilisem. 

Kui olla oma väljapaneku kõrval, öelda tere, kutsuda vaatama, ei juhtu muud, kui et sinust soovitakse võimalikult ruttu võimalikult kaugele. Veel parem kui saaks olla selg ees, kuid pole võimalik, sest siis ollakse näoga teise müügiboksi suunas ja see võib olla täpselt samasugune lõks. Just lõksuaetud olemisega ning kinnise pilguga inimesed kruiisivad laadal. Loomulikult võiks see võrduda mõne kultuurisündmusega või väljanäitusega, sest uksel on vaja lunastada pääse. Tõeline elusloomadega laat, kus loomadeks on müüjad ja oma kauba tutvustajad. Aga elusloomade laata julgevad nautida vähesed, vähesed söandavad vaadata otsa. Kindlamast kindlam on teadmine, et silmsidet tuleb vältida, juhtugu mis tahes. See on ju selge, et kui vaatad korrakski otsa või mis veel hullem – ütled tere, siis on sul kott peas ja enam pole pääsu enne kui oled avanud rahakotirauad. 

Milleks öelda tere? Milleks vaadata otsa? Milleks suhelda? Ja milleks üldse midagi osta? Piletihind on nii üüratu, et kui see raha on välja käidud, siis ei jää üle muud kui lihtsalt pilku nuumata, eemalt, ohutult. Eriti kui tulla perega, on juba laadapilet üksi tohutu väljaminek. See on kurb. Kurb on ka ebaviisakus.

Mõned on siiski julged ning katsuvad kaupa, mis müügiboksi äärealadel. Kui viisakas müüja läheneb ettevaatlikult, et öelda tere või julgustada inimest ligi astuma ja LIHTSALT vaatama, pageb too nagu oleks saanud nõelata. 

Järeldus – tuleb olla kannatlik, vagur ja tähelepanelik nagu loomavarje fotograaf ning oodata. Jälgida, lugeda kehakeelt, õppida inimesi tundma. Ja seegi on põnev. 

Kindlasti on osaline põhjus selles, et laada ala ei ole kuigi suur ja see on umbselt täis topitud erineva kauba pakkujaid. Inimene peab loovutama osa oma turvalisest ruumist, et üldse kõndida kitsal vabal alal ja paljud müüjad on entusiastlikud küünistajad, kes kargavad kohe välja ja see võib külastajale tunduda rünnakuna. Kes oli sellise kadalipu pidanud juba läbima, tegi, et minema sai. Need, kes olid tugevama energiaväljaga või siis lihtsalt pääsenud valutult, need olid siis need julgemad.

Natukene kahju hakkas mõlemast, nii ostlejatest kui müüjatest. Pealegi oli laat selekteerimata, kõik tooted, tootjad ja teemad olid läbisegi. Pidi olema välkkiire kohaneja, et hüpata võltslõhnadelt Skandinaavia kodutekstiilile, sealt edasi vorstileti äärde ning siis leida end jõuluehete keskelt. 

Ilmselgelt oli see konkreetne laat ikkagi ainult teatud sihtgruppidele ning nii mõnigi müüja (ja vahest ka ostja) tundis, et on vales kohas ning teise päeva lõunaks tuli võtta pigem humoorikas hoiak, olla avatud ja õppida midagi.

"Emme, ma tahaks siit seda mängu, mingit mängu, palun?" Küsis üks laps oma emalt. Ema mühatas seepeale, et "Mis asja sa ajad, vaata hindu. Mina igatahes sain omale praegu 3€ eest parfüümi, mida sina siit omale 3€ eest leiad, ah?" Ja lapse suunurgad vajusid longu ning viimane kurblik pilk täiesti kättesaamatutele mänguasjadele viis ta lonkides ema järel järgmisse müügisaali. 

Siis äkki, justkui välk selgest taevast, tuleb boksi juurde külastaja, kes on konkreetne, julge, intelligentne, ta ütleb tere, mis maksab? Oo, kui ilus, ma tahan, ma võtan. Kaup koos vähem kui kahe minutiga ja päeva parim müük on tehtud. Need julged indiviidid lihtsalt eksisid laadale. Põhjus on seni välja selgitamata. 

Kõrvalbokside müüjatega juttu puhudes hakkas esimesel päeval välja kooruma nukker iroonia, et kogu laat on 90% ulatuses heategevuslik, st et tegelikult oleks võinud oma tooteid ju lihtsalt annetada neile, kel on tõesti neid vaja, jättes sedasi üüratu boksirendi raha mõneks muuks investeeringuks. 

Oma keskmisest ehk pisut kallimat, kvaliteetset ning disainkaupa pakkudes ei sobi olla turumutilikult "külastage meie boksi väike pühadeküpsis" pealetükkiv, ikka vastavalt oma kaubamärkidele on ka hoiak. Kuid kui kohe naabruses on kärbsena tüütu pakkuja, kes ei lase kedagi valutult mööda, ajab see inimesed karjakaupa põgenema saali teise otsa, kus ehk on turvalisem, kust saab liikuma, kuhu ei teki inimestest läbipääsmatuid troppe. (Natukene tekkis seos nooruses läbikogetud Jehoova tunnistajate ahistav ligitikkumine.)

Üle saali terendas suurelt 1€, 1€. Kas pole tore? Miks osta üldse kallimaid asju, kui saab 1€ eest? Kusagilt hämarusest tuli seos, et laat = turg. Ja ikka tõeline turg, Kadaka turg, mis omal ajal Mustamäel oli. Turul tuleb kaubelda, turul on odav kaup. Paraku petsid inimeste ootused neid sajaga. 

Isegi kui külastajate seas oli silmnähtavalt kvaliteeti hindavaid inimesi, ei saanud nad ilmselt aru, vaadates mõnd kallist sisekujunduselementi, et miks see siin on? Ja koos sellega paistis usalduse puudus, sest mõnede toodete koht ilmselgelt peaks olema teistsuguses keskkonnas.

Ühtäkki ilmus kusagilt üks kodanik, kes enam vait ei jäänud. Tuli ei-tea-kust ja ära ei läinud. Hakkas rääkima oma äridest, mida ei jõua kokku lugeda, rääkis odavast sisseostust, kallist edasimüügist, tohutust hanekstõmbamisest, kui odava ostu pealt meeletu kasumi teenis. Ta rääkis, rääkis, rääkis, tunnistamata ühtegi koma, punkti, mõttekriipsu... Ja nii käis ta kaks päeva järjestikku, vahutas rääkida, mäletamata eelmisest päevast midagi, (kas oli laksu all?) ja nii ilmselt üle terve laada, mitme erineva müüja juures. Ajas sõna otseses mõttes ligi, tungides oma keskealise läikiva näolapiga teise inimese isiklikku ruumi. Jutustas lahkelt kõigile, kes jaksasid kuulata, oma pikantsetest seiklustest erinevates Euroopa linnades ning ka väljaspool. Jutustamise ajal tekkis tal samuti ei-tea-kust järsku ostusoov. Kohe päris kindel värk ja kaup sai pandud kõrvale, kuna taskus olev patakas liiga suuri rahatähti pidi püsima oma vääringus, seega oli lubadus tulla tagasi täpse rahaga, kui on oma müüjad üle vaadanud, kuna ka temal olid müügiboksid siin ja seal saalis. 

Kuid lubadus jäi täitmata. Guugel kõigi sõber aitas selgitada, et tegemist pole just kõige ausama inimesega. 

Laada viimasel päeval hakkasid müüjad pakkima oma laudu ja bokse juba kaks tundi enne lõppu. Milleks ikka seal enam istuda ja jalgu ning selga valutada, kui midagi ei toimu. 

Läheduses pakkus üks lõunanaabrusest pärit kaupmees Chaneli ja Versace parfüümidele alternatiive. Tal oli väga aktiivse suhtlemisega boks. Õnneks olid tal suured reklaambännerid ees, mis natukene varjasid neid alternatiive. Vahel muidugi juhtus suurem lõhnaõnnetus, siis ei olnud kohta, kuhu pista nina ja kuidas kaitsta end hingamisteede kaudu kurgus tekkiva seebi ja odekolonni maitse eest. Ehk oleks isegi suitsusingi lõhn olnud parem? 

Laat andis väga hea kogemuse, mille analüüsimine toob kindlasti palju nüansse, mida järgmisena, kuhu, milleks. Laadalt sai nii mõnegi hea ja vajaliku kontakti, natuke jälle inimeste mällu minemist ning suhelda huvitavate inimesega. Sai boksi väljapaneku kogemuse, inimeste tõlgendamise koolituse ning kinnituse, et olen siiski õigel teel ning teadmise, millise kaliibriga ning millisel tasemel oleva üritusega edaspidi ühineda. Paraku sai ühe kogemusena ka selle, kuidas öö varjus läks üks toode jalutama. Kuhu, ei tea, kuid ju siis oli seda väga vaja.

Kohtumine iseendaga

Mõnikord me kohtume iseendaga meie oma paralleeluniversumis. Teate küll, need lamavad, madalad, peegelsiledad veelombid, kust vaatab vastu täpselt samasugune maailm, kust me isegi tuleme. 
Üle lombi kõndides on hetkeks tunne, et kohe, kohe kukun läbi selle imeõhukese kihi, kukun teisele poole ja hakkan edaspidi vaatama sealtpoolt siia. Aga ma ei kuku läbi. Selle põgusa puutepunkti pind on tugevam kui paistab. Mina jään ikka siia ja minu teine mina on alati seal. Ja need põgusad hetked on ainsad, mil teame teineteise olemasolust.

Kõik

Kõik mu laulud on lauldud
kõik mu värsid on loetud
kõik mu käigud on käidud
kõik mu sõidud on sõidetud

Nüüd lävin ainult lähedastega veel
suhtlen sugulastega teel.


Olev Sau, 15. IX 2015

Chopin

Kuidas on see nii, et ... et enne kuulasin Chopini etüüde ja valsse hea meelega. Lihtsalt hea meelega. Ilusad, kauni meloodiaga. Esitus oli korrektne, süstemaatiline, kõigiti reeglite kohane. Ilmselt selline oli ka inimene esituse taga, piinlikult täpne. 

Ja siis ... ja siis kuulasin üht teist esitust. Needsamad lood, samad etüüdid hakkasid korraga helisema hoopis teise kõlaga. Kõik tertsid, heliredelid, akordid – kõik käigud muutusid elavaks. Iga noot sai omale nime ja värvi. See on lihtsalt imeline, kuidas interpreedi nägemus ühe heliteose osas võib olla totaalselt teistsugune teise nägemusest. Ometi ole midagi pea peale pööratud – noot on ikka täpselt sama, helistik on sama, tempo on ka enamvähem sama. Ja ikkagi on see nii.
Mulle tundub seal olevat tugev seos inimese enda omaduste ja tema esituse vahel. Selline nagu ta ise on, selline on heli, mida ta suudab pillist välja võluda.

Kui kuulasin oma vana CD-plaati Chopini etüüdidega kordi ja kordi, tekkis mingi aja pärast kerge väsimus sellest korralikkusest, millega neid esitati. Ainult see korralikkus oligi seal. Mingit muud kontakti ei tekkinud. 

Aga nüüd – nüüd on seal draama ja emotsioonid. Diminuendo'd ja crescendo'd väärivad oma nime. Valss on keerutav, kerge ja lennutav – tõeline valss, just selline, nagu ma ise olen ette kujutanud, aga pole kusagil varem kuulnud. Pianist on suutnud oma tantsu klaveriklahvidele õhuliselt keerlema panna.

Nii nagu ilu on vaataja silmades, on see ka kuulaja kõrvades.